Pages

Friday, February 28, 2014

Beebiroosa / Baby pink

Ma pean kõigepealt rääkima ühest haigusest. Selle üks sümptomitest on kontrolli kaotamine oma jalgade üle, mille tulemusel nad liiguvad ise lähima lõngapoe suunas. Poes viibides puudub igasugune kontroll ka käte motoorika üle, mis saavad käske ainult sellelt ajupoolkeralt, millel pole absoluutselt mitte mingit pistmist ratsionaalsusega, vajalikkuse hindamisvõimega, mõistlikkusega ja arvuliselt ilmselgelt liigne kogus tooteid kukuvad ise-eneslikult ostukorvi, mille siis need kontrolli kaotanud jalad otseteed kassani juhivad.
Ma põen seda haigust väga raskel kujul.
Viimase haigushoo tulemusena tekkis mulle koju beebiroosa (no kus on mõistus!?) peenvillane meriino.
 
At first I have to tell you about one certain disease. One of the symtoms of the disease is that you lose control of your feet that lead you to the closest yarn-shop on their own. In the shop you also lose control of your hands that throw the products to the chart getting  orders only from the part of the brain that has no connection whatsoever with reasonability, distinguishing wants from needs nor rationality.
I have very hard version of this disease.
Last illness episode ended with baby pink (god forbid!?) lace merino.
 
 Loomulikult ei ole mul vaja uut Haapsalu salli , veelvähem beebiroosat. Aga kui ei ole muud ravi eelmainitud haigusele, siis pole midagi parata. Leevendust peab ju ometigi saama.
Mustriks sai seekord vesiroosikiri. (on mul vist ikka õigesti meeles). Ja mina ilma nuppudeta mustreid jutule ei võta, seega nupud loomulikult lisatud.

Obviously I dont need another Haapsalu lace shawl, especially not a baby pink one. But naturally one needs a cure for the earlier mentioned disease and the medicine must be taken. The only kind.
Hence the shawl. Pattern is called waterlily if I remember correctly. And as I cannot cope without nupps, therefore many of those added.

 
Tumedal taustal annab vaevu tuvastada, et tegemist on roosaga, aga uskuge mind see ON roosa. Ja veel kui roosa.
Äärepistiks sai seekord see kõige lihtsam. Isegi nuppe ei hakanud sinna lisama.
Minu äärepitsid nagu ikka - külgekootud. Nurkades keerava mustriga.
Niisiis Haapsalu salli moodi sall.
 
On the dark backround the pink colour is hardly distinguished but trust me it IS pink. And how pink it is.
The edge lace pattern is the most common and simple one this time. Even no nupps added.
My edge laces ar always knitted to the shawl though. Not sewed. The pattern turnes itself in the corners.
So lets call it Haapsalu shawl´s like shawl.
 
 
 
Viimase rea heegeldan maha kahekordse lõngaga. Nii nagu muidu luuakse silmad sealtsamaltpoolt kahekordsega. Või kas ma nüüd just heegeldan, ma pigem kasutan mahakudumiseks abiks heegelnõela, sest nii on lihtsam silmuseid ühtlasteks aasadeks venitada ja tippudesse saab lisada ühe kettsilmuse, et äärte siksakilisus eriti esile tuleks.
 
I use doubble thread to knit off the last row. As the sewed lace is casted on wit doubble thread from the same side. I use crochet hook to help knit off the last stiches, as it makes it easier to leave the edge tiches more even. It also allows to add one crochet stitch to each top of the lace zig-zags that makes them look better.
 
Sõrmusetesti läbi sall edukalt. Kuigi ma suutsin jälle unustada, et kiviga sõrmusega pole eriti mugav seda testi sooritada kuna hiljem tuleb taas väljakistud niite tagasi pingutada.
 
The shawl passed the ring test successfully. Eventhough one needs to remember not to execute the test with a ring with a stone, as it easily pulls out the threads. Which is very annoying obviously.
 
 
Niisiis on mul sahtlis juures järjekordne pitsiline õlakate, järjekorranumbriga 28.
Suvel läheb ilmselt ka seda roosat vaja. Siis kui mu tumesinine, helesinine, punane, fuksia, kollane, must, valge, pruun või beezh sall parajasti ei sobi.
 
So there I have another lacy shoulder cover with number 28 in my list.
In the summer I will probably wear also this pink one when by chance I dont need my blue, red, fuschia, yellow, black, white, brown or beige one.
 
 

 
Minult on palju küsitud selle külgekootud pitsi puhul just seda silmade üleskorjamise osa ja niipidi pitsimustrite leidmise allikaid.
Olen valmistamas väikest juhendit huvilistele, aga see sünnib aeglaselt ja valudega, seega palun kannatust. Ühtlasi olen kirjutanud ka mitmed uued äärepitsi mustrid kuid ka nende avaldamine ootab kuniks need on läbikootud-testitud.
 
Seniks  - püsige kanalil.
 
I have often asked about the technique how the edge lace is knitted to the shawl, especially about the way how to pick up stitches and where to find new edge lace patterns. I am working on the tutorial currently. But it proceeds slowly and painfully for me therefore I ask for patience.
I have also written some new lace patterns, but those need to be tested before I have the courage to publish them.
 
Therefore  - stay tuned.
 

Sunday, February 23, 2014

Downton Abbey


 
Nagu ma juba rääkisin, siis ma olen täielikus sõltuvuses sellest kostüümidraamast.
Mind nii meeletult paelub iga pisemgi detail. Millise filigraansusega on paika pandud iga kruusike kuskil konksu otsas rippumas või linikuke mõne kummuti peal kuni lühtrite kristallideni välja suurtes saalides.
Kuigi ma tassiks silmagi pilgutamata koju ka kõik need kapid sealt Downtoni köögist, siis erilise hasardiga jälgin ma muidugi ehteid ja rõivaid ja muid aksessuaare. Äärmiselt põnevalt on põimitud kogu sellesse teemasse ka kogu rõivastusega ja rõivastumisega seotud kombestik. Millal ja mida ja kuidas.
 
 
As I have told I am totally addicted to Downton Abbey show. I am fascinated by every single detail. Each teacup, each doily, each chandelier.
I am even in love with the kitchen cupboards at Downton. I would kill to have them at my home! But my total commitment belongs to jewelry, outfits and accesories. The customs about clothing and dressing rituals are so exciting.
 
 
Ma räägin Downtonist ja ilmselt eelmise sajandi esimetest kümnetest veel väga palju.
Aga ma hakkan praegu mõnes mõttes nagu tagantpoolt pihta.
Nimelt ma võtan kõigepealt ette 1920-ndad, millise ajastu lummuses olen ma juba ammu. Enne üldse kui ma Downtoni seriaalist midagi kuulnud olin.
Ütleme nii, et üldine ajastu siluett ei ole tegelikult üldse naiselik. Või siis puudub figuur, siluett on ikka täielik kott. Päris sajandi algus oma korsettidega oli selles mõttes ikka oluliselt ilusam. Aga ilmselt naiste vabadustunde kasvamise eest tuli maksta oma hinda. Kui tahate valimisõigust, tõmbate koti selga!
 
 
I will talk about Downton and the beginning of last century a lot but I start at first so-to-say from the back - meaning the 20`s. Lets say the silhouette of the 20`s was pretty ugly. There was no waistline and the dresses were like sacks. But it was probably the price women had to pay for their freedom. Want to vote, wear sacks!
 
 
Seda aga kompenseerivad detailid, akessuaarid. Ja oi need on võrratud.
 
Fortunately accesories and details compensated it all. Gorgeous!
 
 
 
Kuigi kleidi siluett on nagu sel ajal oleks geomeetrilistest kujunditest tuntud ainult ristkülikut, siis need kangad ja pärltikandid ja pitsid - need kompenseerivad selle.
Ja ka need kübarad, need teevad oma töö sajaprotsendiliselt.
 
The fabrics, the pearl embroideries, the laces! And the gorgeous hats. They do their job 100%!
 
 
 
Ma pole muuseas üldse ainuke, kes Downtonist inspiratsiooni saab.
 
And I am not the only one who iss inspired by Downton.
 
 
Aga nad ei panusta haraka vaatevinklile. Mina just sealt vaatan.
 
I refer more to the sparkling point of view though.
 
 
Ja küll oleks uhke kui oleks kohta kuhu kannataks minna sellisena.
 
If I only had a possibility to go somewhere like this.
 
 
 
Aga kuna ma kahtlustan, et ilmselt ärataks ma liialt ebatervet tähelepanu, kui ma sellisena oma iganädalasi oste Säästumarketist sooritaks. Seega fokusseeritagu üksikutele detailidele.
Ja lõpuks jõuan ma oma jutuga sinnani, et rääkida mida mina siis ära teinud olen.
 
But most definately I am not going to execute my daily grocerie shopping like this so lets better focus on tiny details. And finally I can talk about my own work.
 
Peale iga osa vaatamist on mul pea ideedest paks. Ja tihti veereb aeg varastesse hommikutundidesse kuniks ma oma traadijunnid olen valmis keerutanud. Esmalt viis inspiratsioon mind sellise "filigraani" keeramiseni.
Siin on põletatud (justnimelt!) vaske ja lihvitud klaasi ja kristalli ja muud kraami.
 
After each episode my head almost explodes of ideas. Usually I work till early morning hours at my pearl table.
At first my inspiration took me to the road where I wrapped this wire piece. I burned (indeed!) the copper and added crystal beads.
 
 
 
 
Ja üks minu tehnikatest on ikka selliste pärlikuhilate punumine. Ka selle ühtlustasin ma nüüd veel rohkem sellesse stiili.
 
One of my favourite techniques is to entwine pearls. So I amended it also more to this style.
 
 
 
Igapäevaselt kanti 20-ndatel aga palju igasuguseid nööpkõrvarõngaid. Küll aga ei tohtinud needki kõrgklassil väga lihtsad olla.
 
On the 20´s they wore daily also stud earrings. But even those could not be simple for the upper class.
 
 
 
 
 
 
Järgmise kaelakee osad detailid on pärit ühe päriselt väga vana kaelakee küljest. Pärliteltki on osaliselt värv maha kulunud. Lisasin veel erinevaid detaile ja andsin talle uue kuju. Lisasin kõrvarõngad.
 
This necklases details are actually real vintage origin. I added some details and my design , also earrings. Even the pearls have lost some of their paint.
 
 
 
Ja kui kurk külmetab, siis tuleb kael sooja mässida. Üks võimalus on kolm rida pärleid.
 
If you feel cold you should wrap your neck into pearls. Preferreably three rows.
 
 
Siinkohal olen kurb, et ma ei taibanud vasktraati enne põletada, kui olin pärlid juba sisse pununud.
Nüüd juba naljalt leegi sisse ei aja.
Seega mind veidike ennast häirib see kassikullalik "look" selle asja juures.
Aga ma luiskan, et see oli taotluslik!
 
Hereby I am a bit sad though I didnt apprehend to burn the copper. It looks a bit cheap this way. Now , wrapped with pearls already, its a bit late to throw it into flames.
But I will pretend it was intentional.
 
 
 
Kinnise nikerdasin ka põlve otsas, et klapiks ansambliga.
 
The clasp is also selfmade to fit the ensemble.
 
 
* * *
 
Mul tuleb hoiatada, et selle teema, selle ajastu ja nende aksessuaaride lainele tulen ma veel tagasi. Korduvalt.
 
I need to warn you though I am going to babble about the topic and the era and the accesories a lot in the future.
Repeatedly.


Wednesday, February 19, 2014

Palermo

Enne, kui ma räägin sellest, kui hirmsasti ma ikkagi armastan "Downton Abbey´i" või sellest kuidas lõpuks jäi ka kaamera silma ette mu juba kuid tagasi valminud beebiroosa Haapsalu sall (või noh rohkem nagu poolsaare moodi saar ehk Haapsalu salli moodi sall), räägin ma hoopis ühest lõngast.
Saage tuttavaks - Schoeller Stahl Palermo.
 
 
See roheline on juba neljas partii seda mõnusat jämedat puuvillasegu, millest midagi mu varrastel sündinud on.
Tegemist on siis puuvilla polüamiidi seguga 60-40 puuvilla kasuks. 50 grammises tokis on ca 100 m lõnga. Koob ennast ise. See polü annab talle imelise läike ja libeduse ja langevuse - minu jaoks kõik väga positiivsel skaalapoolel olevad näitajad. Ja puuvill, noh puuvill on ikka puuvill.
Täitsa puhas puuvill samas ei ole ka alati hea. Ei kipu langema , kui just seda vaja on.
 
Aga see Palermo on nagu loodud kleitide kudumiseks. Ja neid mul selle abil muudkui tuleb.
 
 
Nüüd hiljuti on nende värvikaart ka laienenud ja saadaval on ilusaid siniseid ja beezhe toone.
Must on kahjuks ainult täitsa plass. Helemust, nagu mu neljane poeg ütleks.
 
 
See on ka nüüd parim, mida ma ülevaateks suudan praegu pakkuda. Kleitide näitamiseks on vaja head valgust, korralikku tausta ja ilusat modelli. Mul pole ühtegi nendest.
Aga see punane, mis pildilt tundub pigem fuksia on alles viimistlusjärgus ja roheline on lausa varrastel.
Beezhi kleidiga käisin juba terve suve - seljas on väga mõnus.
Kui mõni päev on hea banaanikala püüdmiseks, siis see on hea lõng kudukleidi kudumiseks!
 
Millest ja mismoodi aga järgmine kord juttu tuleb, selleks nüüd lõpetuseks üks väike vihje.
 
 
* * *
 
Before I tell you how much I actually love the tv-show Downton Abbey, or how I finally catched my last Haapsalu shawl by my camera, I will tell about Schoeller Stahl´s yarn  Palermo.
I discovered it already few years ago but now lately have come back to it. I love it , as it knits itself and it is soft to skin and shiny to look at.
50gram skein is about 100meters and it is 60% cotton / 40% polyamide.
The last ingredience makes it shiny and heavy to fit perfectly for skirts and dresses.
 
And so I have my fourth, apple-green dress on my pins.
Unfortunately the pictures of the dresses come only when I have good light, great backround and beautiful model. Currently I have none.
 
The colour palette of the yarn is also nice. Lately they have supplemented many new tones. Beautiful blue and beige shades. Reds and pinks. Only black is a bit faded.
 
And the last picture gives a hint what my next post´s topic will be.
 
 
 
 

Saturday, February 15, 2014

Vanade aegade lummuses / Enraptured by old times

Olen ammu ja kaua olnud lummatud vanade aegade stiilidest. Eriliselt vaimustun 1920-ndatest ja 1950-ndatest. Kõige ilusama silueti koos detailidega saaks minumeelest siis kui need kaks stiili kokku segada.
Seega võib vaid ette kujutada mu tohutut enesevalitsemist nõudvat vaimustust kui ma viimaselt kirbuturu retkelt endaga kuhja vanu ajakirju kaasa tassisin. Ma värisesin erutusest terve tee koju, ajakirjad kaenlas nagu viis monsterhai nukku korraga saanud eelkooliealine.
Kaks ajakirja on lihtsalt viiekümnendatest pärit moe-pildizurnaalid. Ühel oli eksikombel 70-ndate Silueti lõikeleht ka vahel! Ja üks on kuuekümnendate alguse käsitööajakiri mustrilehtedega.
Ja siis terve paks köide mitme aastakäigu Mareteid aastatest 1937-1940.
Ma istusin terve õhtu ja lugesin ja vaatasin ja särasin nagu Euroopa Liidus keelatud elektripirn!
Vaevalt, et ma nüüd mõne lõikelehe pealt midagi õmblema hakkan või kuuekümnendatel trükitud vaevu arusaadava ruudustiku järgi midagi tikkima hakkan, aga need on lihtsalt nii ägedad.
Moezurnaalidest õmblemisideid saab küll kuhjaga!!

 
Ja siis alles hakkasid mul käed värisema , kui ma avastain, et mul on endal kodus tükike päris ajalugu. Nimelt seisab kapis üks fileetehnikas heegeldatud linik. Mäletan seda juba vanaema kapist, aga kunagi ei taibanud küsida kelle tehtud või kust pärit. Tõenäoliselt vana-vanatädi kätetöö, sest mu oma vanaema armastas rohkem peeneid sukavardaid klõbistada.
Linik selline ilmselt 0,0075mm heegelnõelaga tehtud nagu sel ajal kombeks.
Aga miks ma sellest räägin. Nimelt ühest Maretist vaatas mulle tuttav linik vastu.
Otsisin koheselt kapinurgast oma aarde ka välja. Tõenäoliselt ongi vana-vanatädi omal ajal moodsat naistezurnaali vaadanud ning otsutanud endale mustrilehe abil ka lauakatte meisterdada.
Ma ei teagi miks, aga see leid erutas mind kuidagi eriliselt!
 
 
 
 
Aga jätkates nüüd enamvähem selles ajastus, siis ka kõik mu enda looming kipub ikka sinna väravasse. Kõik pärlid kipuvad keerduma ikka sellisteks Downton Abbey (oi kuidas ma amastan seda seriaali!!) stiilis vidinateks. Viimasel ajal on valminud terve virn sarnaseid "nööpe".
 
 
Need "nööbid" siis saab paigaldada kõrvade külge.
 
Ja ka mütsid ja kübarad ja kraed kipuvad ka kõik gretagarbolikud välja kukkuma.
Sättisin Drops Alpaca ja Alpaca Silk´i kokku ja tegin lihtsa kaeluse ja baretiliku mütsi.
 
 
Kaelus sobib kanda ka sügisel nikerdatud bareti ja kinnastega.
 
 
Kenad portreefotod on teinud Kadri Purje. http://kadripurje.weebly.com/
 
Kõrvarõngad (minu jaoks on alati veider poltkõrvakaunistuste kohta öelda rõngad - ei ole ju rõngad!!) on taaskord minu viimasest "Downton Abbey" kollektsioonist.
 
Praeguseks punktipanekuks sobib veel üks Kadri Purje püütud nunnufaktorile rõhuv kaader.
 
 
* * *
 
I have always been enraptured by old eras like twenties and fifties from the last century. Lately it has also started to show in my creations.
At first I want to tell you about my finding from the flea market. Namely I came home with several old magazines from 1950-s and 60-s. Also lots of old Estonian womens magazines "Maret" from 1937-1940.
I was just in ecstasy! I read and watched them the whole night and will probably get tons of ideas from there.
I also realized that one old table cloth that I have gotten from my grandmothers cupboard is probably made by one pattern from 1937 Maret. I dont know why but the discovery so exited me.
 
So my own designs move toward that old style lately more and more. My last jewellery collection I named "Downton Abbey" (I just love the TVshow!!) And my knittings have that aim of the twenties. At least I´d like to think so :)
 
The nice portrait pictures are taken by a good friend of mine: Kadri Purje.